Imemaitsvad vegan rabarberi ja vanilliga cupcake-d, võikreem ning tordiprits.

Eile, otsides lihavõttepühade jaoks inspiratsiooni, komistasin ma internetiavarustes ühele vegan retseptile mis tundus nii võimatult-võimatult isuäratav, et ma kohe pidin selle ära proovima. Peale tööd jooksin siis poodi vajalikku materjali ostma ja sealt edasi koju kokkama.

Kõik tundus nii ütlemata põnev, eriti võikreemi valmistamine, sest seda ma enne teinud ei ole. Samuti ei ole eriti kaunistamisel kasutanud ka tordipritsi (kus ma elanud olen, eks!?) ja ka see tõotas huvitav tulla.

Muffinid ise tulid ütlemata maitsvad ja mahlased, minu maitse jaoks küll pisut liiga magusad. Seega nendele, kes nii väga magusat ei armasta, soovitan suhkru kogust vähendada. Samuti paneksin mina veidikene rohkem rabarberit, sest see annab tõesti nii palju juurde!

Vabandan, et retsept on cup'ides, aga ma tõesti ei mõõtnud aineid ümber detsiliitritesse ega grammidesse. Huvilised leiavad netist kerge vaevaga vasted. :)

Rabarberi-vanilli cupcake-d

• 2 cup'i hakitud rabarberit (värske, külmutatud, millineiganes)
• 1 cup suhkurt (vähendaksin, võib-olla isegi poole võrra, eriti kui võikreemiga katta)
• 2 spl sidrunimahla
• 1/4 tl soola
• 2 cup'i jahu
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 1 tl söögisoodat
• 1/2 cup'i apelsinimahla
• 1/3 cup'i õli
• 2 tl vanilliekstrakti

Pane ahi soojenema 200 kraadi juurde ja vooderda muffinipann paberitega.

Pane paksupõhjalisse potti rabarber, suhkur, sidrunimahl ja sool. Lase aeg ajalt segades vaiksel tulel podiseda, kuni rabarber on pehme ja laguneb. Kui vajalik, siis aita rabarberi lagunemisele kaasa, pannilabidaga või nii. Lase segul enne jätkamist umbes 15 minutit jahtuda.

Sega teises kausis kokku jahu, küpsetuspulber ja sooda. Sega rabarberisegu juurde apelsinimahl, vanill ja õli ning seejärel vala see kõik kuivade ainete hulka. Sega tõstes, võimalikult vähe liigutusi tehes, kuni tainas on ühtlane; mõni jahutükk ei ole põhjus paanitsemiseks! Ülesegamisega peab olema väga ettevaatlik, muidu ei jää koogikesed õhulised.

Jaga tainas vormidesse ja küpseta 18 minutit kuni koogikesed on pealt kuldpruunid ja hambatiku kooki torkamisel ei jää selle külge enam tainast. Lase jahtuda ning kaunista! (minu cupcake'd küpsesid kauem, kui 18min, aga mul on veider ahi ka :)

Nüüd aga võikreemi juurde. Võikreemi värvimisel kasutasin sulatatud maasikaid, mustikaid ja hakitud spinatit. Kirjutan siia retsepti, mis minu jaoks toimis, aga igaüks saab vajadusel asja oma käe järgi timmida: lisades rohkem tuhkruhkurt saab kõvema ja magusama kreemi, lisades rohkem vedelikku saab vedelama, rohkem sidrunimahla ja saab hapukama jne.

Võikreemiga kaunistamine polnud üldse nii keeruline kui ma arvasin, kuid ilmselgelt, nagu piltidelt näha, vajab see mul veel kõvasti harjutamist. Seekord oli rohkem selline "oo, mida see tülle teeb" katsetamise aeg. :)

Võikreem

• 200g võid (seda korralikku ikka, mitte margariini)
• 1-2 cup'i tuhkruhkurt
• 2 spl sidrunimahla
• 3 külmutatud maasikat, sulatatult
• natuke mustikaid
• hakitud spinatit

Mikserda toasoe või sidrunimahlaga kohevaks. Hakka järk-järgult lisama tuhksuhkurt, kuni oled saavutanud soovitud konsistentsi.

Jaga saadud või kolmeks. Mikserda igasse portsu sisse erinev toonija, kas maasikas, mustikas või spinat. Võid ka veel maitset tuhksuhkru ja sidrunimahlaga timmida. Kaunista!

Kõige rohkem maitset andis üllatuslikult maasikas, täitsa maasikane kreem tuli. Spinati suhkes oli mu kaaslane suhteliselt skeptiline, et kuidas ikka maitseb ja nii edasi. Kahtlused olid asjatud, sest ainus mida spinat tegi, oli imelise rohelise värvi andmine!

Kaunistatud cupcake'sid ei soovita hoida väga soojas - või hakkab sulama! Mina panin ööseks kaunistatud koogid külmkappi, ning siis oli või täiesti kõvaks läinud. Küll aga maitsev!

Jagan teiega veel oma uut kickass rahakotti, millest ma nii vaimustuses olen!

Lihavõtetest ja pühadest üldiselt.

Pühad, kui sellised, on minu peres olnud alati tähtsal kohal. Siinkohal pean ilmselt saatma tänusõnad oma emale, kes omakorda oma emale .., kes alati pühade puhul kodu kaunistas ja midagi erilist süüa tegi. Seda joont jälgin ka mina ja üritan ikka igaks pühaks kodu suuremal või vähemal määral ehtida ja midagi teemakohast süüa valmistada. Kõige suurem rõõm kaunistamisest on ilmselt lapsel, söögitegemisest minul ja söömisest kaaslasel.

Nüüd, kui ülestõusmispühad on ukse taga, olen hakanud ringi vaatama otsiva pilguga - mida siis ikkagi head süüa teha? Tundub, et seekord võtan ette oma elu esimese pashateo. Nimelt leidsin ühe toreda kakaopasha retsepti mis on tavapärasest lahjam versioon ja kakao seal sees tundub veel eriti maitsev.

Kindlasti toimub munade värvimine - see on ju lapse kõige suurem rõõm lihavõtetel, kui välja jätta lihavõttejänese külaskäik.

Igatahes jätkan nüüd oma inspiratiooni ja ideede otsimisega ja näitan teile mõnda, mille juba leidnud olen. Ehk saab keegi teine siit veel häid mõtteid!

Mürkroheline riis ja 100 kalorit.

Nädalavahetusest järele jäänud riisi ja kevadrullide hävitamise tagumine aeg on saabunud. Eile mõtlesin siis, et mis ma selle riisiga peale hakkan. Ma olen ainus kes riisi peale rõõmust käsi plaksutab nii, et mõtlesin kuidas seda ka lapsele huvitavamaks teha.

• valmiskeedetud riis
• külmutatud hakitud spinat
• paprika (sobivad ka kõik muud juurviljad, mida kapis leidub)
• Vegeta aedviljade maitseaine

Viskasin pannile sulama hakitud spinatit, punase ja kollase paprika kuubikuid, hautasin läbi, lisasin riisi ning Vegeta aedviljamaitseainet ning valmis ta oligi. Mürkroheline riis, mis kadus taldrikult hämmastava kiirusega. Serveerisin kevadrullidega.

Ülestõusmispühade ootuses tahaksin tutvustada teile mõnda varianti, kuidas eneselegi märkamata võib tarbida suure koguse kaloreid. Tegemist on siis lihavõtteteemaliste maiustustega ja täitsa mõtlema paneb, kui vähe on vaja, et 100kcal põske pista.

 1 Jelly Bean 6kcal

17 Jelly Beani 102kcal

 1 muna 16kcal

6 muna 96kcal

 2/3 karamellimuna 113kcal

Terve karamellimuna 170kcal

 M&Mid 105kcal

 1 vahukommitibu 28kcal

3,5 tibu 98kcal

1/4 šokolaadijänest 110kcal

Terve šokolaadijänes 440kcal

Kevadrullid, Motoexotika ja punane huulepulk.

Kevad on käes, kas tunnete? Mina täna hommikul tööle tulles igatahes tundsin! Täna oli üle ma-ei-tea-kui-pika aja selline hommik, kus ei pidanud kindaid kätte panema. Fantast!

Nädalavahetusel sai ette võetud väike tripp Tartusse, Motoexotika messile. Elamus oli vinge, masinad samuti! Tartu Lõunakeskuse mingist kosmeetikapoest soetasin ka oma elu esimese (!) punase huulepulga. Tänan siinkohal veelkord asjalikku müüjat, kes täpselt seletas kuidas-mis ja aitas just mulle sobiva tooni leida. Jah, see punane huulepulk on minu jaoks nii tähtis, et ma kirjutan sellest isegi oma blogis. :)

Aga nüüd kokanduspoolele!
Eile võtsin lõpuks kätte ja tegin valmis hunniku kevadrulle. Olen neid juba ammu-ammu teha tahtnud, aga filotainas pole kuskil silma hakanud. Tartust tulles käisime läbi Ülemiste Rimist ja seal oli see müügil, seega mõeldud-tehtud.

Kevadrullide sisse võib teadupärast panna mida hing ihaldab, traditsiooniliselt on aga üks komponentidest riisinuudlid. Mina, rebel nagu ma olen, jätsin need siis otseloomulikult välja, sest mul polnud neid kodus ja poodi ka ei viitsinud minna. Kuna tainast oli päris palju, siis viimasest neljast lehest (kokku 16 rulli) tegin magusad ampsud. Enda rullide täidise sisse hakkliha ei lisanud, ülejäänute täidisesse läks ka liha.

Ütleksin kohe ära, et tegelikult pole selles mitte midagi keerulist, kuigi netist lugedes võib filotaignaga toimetamine üksjagu hirmuäratav tunduda. Kogu protsess kulges valutult ja tulemus oli oi-oi kui hea!

Soolaste kevadrullide täidis:

• 3 porgandit
• 1 suvikõrvits
• 1 suur punane sibul
• 2 väiksemat rohelist sibulat
• 3 küüslauguküünt
• jupp ingverit
• 1/4 hiina kapsast
• 2 paprikat (kasutasin kollast ja punast)
• 250g hakkliha
• sojakastet
• õli 

Riivi porgandid ja suvikõrvits. Haki sibulad, küüslauk, ingver, paprika ja hiina kapsas peenikeseks. Kõik komponendid hoia eraldi. Aja pannil õli kuumaks ja lisa sibulad, prae madalal kuumusel umbes 4-5 minutit ja siis lisa ingver ja küüslauk ning kuumuta veel paar minutit. Järgmisena lisa porgandid ja kuumuta mõned minutid, siis lisa paprika ja kuumuta mõned minutid, siis suvikõrvits ja kuumuta veel mõned minutid. Lisa sojakastet maitse järgi, sega läbi ning jäta hauduma umbes 10neks minutiks. Mõni minut enne valmimist sega hulka ka hakitud hiina kapsas.

Kui köögiviljad valmis praadisin teisel pannil soolaga maitsestatud hakkliha ning segasin osale täidisest hulka.

Nüüd on aeg keerata ahi soojenema 250 kraadi juurde ja laiali laotada juba eelnevalt sulatatud filotainas. Et filotaigna kuivamist vältida kata see peale iga uue lehe võtmist niiske rätikuga! Lõika taignaleht neljaks, aseta lusikatäis täidist ühte nurka, rulli keskele, keera ääred peale ja rulli lõpuni kokku - justnagu ümbrikut teeks. Netis on palju piltidega õpetusi ka, kui segaseks jäi. :) Valmis rullid aseta küpsetuspaberiga plaadile ja määri pealt õliga et vältida ahjus ära kuivamist. Minul sai poolepeal küpsetuspaber otsa ja õliga määritud foolium ajas ka suurepäraselt asja ära. Kevadrulli on valmis, kui nad on pealt ilusad pruunid ja krõbedad, umbes 10-15 minutit.

Mina keetsin kevadrullide kõrvale riisi ja sõime neid magushapu- ja Tabasco kastmega. Super-super toit ja mitte ükski kuskil söögikohas õlis friteeritud rull ei trumpa kodukootud kraami üle!
Magusate kevadrullide sisse panin seda, mis kodus kapis kätte hakkas. Võib näiteks teha ka kohupiimast täidise. Selleks segada kohupiim munaga, maitsestada suhkruga ja soovi korral lisada lisandeid. Minu magusad ampsud said järgmise täidise:

• 1 pirn
• hakitud mandlid
• karamellikaste

 Koori pirn ja lõika parajateks kangideks. Aseta paar pirnitükki taignalehe ühte nurka, nirista peale veidi karamellikastet ja puista üle hakitud manditega. Keera rulli ja määri õliga. Küpseta nagu soolaseidki. :)

Ja nüüd kõik 1-2-3 kevade puhul kevadrulle meisterdama!

Šokolaadi toortort, kirssidega.

No tõesti, mul lihtsalt pole sõnu kui hea see tort on! Ületas nii minu, kaaslase kui ka lapse ootusi ma-ei-tea-mitmekordselt.

Algupärane retsept, nagu mainitud, on pärit Taimetoit.ee leheküljelt. Koguseid kohandasin siit-sealt oma äranägemise järgi ning lisasin ka natukene želtiini aga jah, retsept siis umbes-täpselt kogustega järgmine:

Põhi:

• 200g küpsiseid (kasutasin Digestive)
• 100g võid 

Täidis:

• 1 pakk kookosvahukoort (300g, müügil Mahemarketis)
• 4 sl suhkurt (ilmselt oleks tõesti parem kasutada tuhksuhkurt, aga kuna mul polnud, kasutasin tavalist lauasuhkurt ja tuli ka väga hea)
• 3 spl kakaopulbrit
• 100g tumedat šokolaadi
• 20g želatiini
• kirsid (algses retseptis purgikirsid, mina ostsin paki külmutatud kirsse ja sulatasin enne üles)
• kookoshelbed kaunistamiseks

Purusta küpsised, mina kasutasin vana head kilekoti ja taignarulli meetodit. Sulata või ja sega küpsisepuruga. Laota puru küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhja ning suru tihedasti kokku, mina kasutasin selleks lamedapõhjalist klaasi. Kata toidukilega ning tõsta külmkappi tahenema.

Pane želatiin külma veega 15neks minutiks paisuma. Samal ajal sulata šhokolaad ning pane kõrvale jahtuma. Sulata želatiin kuumaveevannil ning lase natukene jahtuda. Vala kaussi kookosvahukoor, suhkur ning kakaopulber ning vahusta umbes 1,5min. Kui vaht on tugev, siis lisa mikserdamise ajal sulašokolaad ning želatiin ja vahusta kuni kõik on ilusti segamini.

Võta külmast koogipõhi ning kata see ühtlaselt kirssidega. Originaalretseptis on pakutud võimalust lisada ka mõned supilusikad kirssidest tekkinud siirupit, aga mina seda ei teinud sest eelistan krõbedat põhja. Vala täidis kirssidega kaetud põhjale, silu ühtlaseks ning kata tort kilega ja pane jahedasse.

Nüüd olenevalt sellest, kas želatiini lisada või mitte ja kui suur tort on, sõltub ka aeg, millal on tort tahenenud. Minul kulus selleks maksimaalselt 40minutit. 

Võta tort külmast välja. Lõika noaga koogi servad lahti, muidu võib täidis "rebeneda", ja eemalda vorm. Kaunista soovikohaselt. Mina lõikasin paberist südamekuju, asetasin selle tordile ja raputasin mujale kookoshelbed. Paberi eemaldamisel jäi järgi armas süda.

NAUDI!

Tere, ma olen pesketarianist.

Huhh, võttis see pealkirja kirjutamine alles kaua aega. Päris mitu korda läks keel ja sõrmed sõlme! Aga nüüd on see siis avalik.

Hakkasin igavusest uurima, et kuidas nimetatakse minusuguseid taimetoitlasi, kes ei söö liha, aga söövad muna- ja piimatooteid ning aeg-ajalt ka kala. Alguses arvasin, et olen ovo-lakto-midagi, aga sellist asja ei leidnud.

Tuleb välja, et minusuguseid nimetatakse pool-taimetoitlasteks ja veel täpsemalt pesketarianistideks (allikas). Selline nimetus võeti kasutusele 1993. aastal Merriam-Websteri sõnaraamatus ja selle ingliskeelse sõna definitsioon on järgmine: "one whose diet includes fish but no other meat".
Ilmselt on tuletatud sõna pescetarianism inglise ja itaalia keelest (itaalia keeles kala=pesce, inglise keeles taimetoitlane=vegetarian).
Seda taimetoitluse liiki peetakse igati tervislikuks, sest teatud kalaliikide söömine tõstab HDLi taset ning need on ka väga head omega 3 rasvhapete allikateks. 1999. aastal tehtud uuringutes võrreldi taimetoitlaste ja kõigesööjate tervist ja avastati, et võrreldes lihasööjatega on suremus veresoonkonna ahenemisest tingitud südamepuudulikusesse oli pesketarianistide seas 34% madalam, ovo-lakto-vegetaarlaste seas samuti 34% madalam, veganite seas 26% madalam ning 20% madalam nende seas, kes liha aeg-ajalt söövad. (allikas). Minu jaoks on see väga huvitav info ja võrdlusmoment.

Aga miks ma otsustasin nii? Kõik algas ju tegelikult ühest challengest, et kas ma üldse suudan nii? Minu jaoks ei ole lihast loobumise taga mingisuguseid moraalseid või eetilisi argumente, ükskõik kui julmalt see ka ei kõlaks. Muidugi on mul kahju sellest, mis toimub tapamajas ja olen näinud ka kõiksugu õudsaid klippe (vaatamine omal vastutusel!), aga noh, ju siis olen liiga südametu ja isekas inimene et paljalt selle pärast lihast loobuda.
Loobusin hoopis ise enda pärast. Mul on ilma lihata lihtsalt nii palju parem olla ja midagi rohkemat polegi vaja öelda. See, et ma ei toeta (enam) rahaliselt (enda portsuga) tapamajade tööd on muidugi toredaks boonuseks.
Ma ei ole kunagi vaadanud, ega hakka ka vaatama, viltu inimestele, kes toituvad teisiti kui mina. Kes tahab süüa liha, see söögu. Küll aga olen juba tundnud, et nii mõnigi vaatab. Näiteks ühel sünnipäeval küsiti minult, et aga miks sa siis liha ei söö, nagu see oleks midagi ennekuulmatut! Ma ei oskanudki midagi tarka vastata. Ei saa ju öelda, et selle pärast, et loomadest kahju. Ka seda ei saa öelda, et ei maitseks, sest tegelikult ju nii ei ole. Lihtsaim lahendus oli tol korral öelda, et lihtsalt ei taha ja kõik. Ja nii ongi, kui mõtlema hakata.

Lugesin mõnda huvitavamat artiklit ja foorumipostitust ka ning jagaksin siinkohal neid teiega.

• https://lapsuliblikas.wordpress.com/ Miks kuulsad ja veel kuulsamad veganiteks hakkavad?
• http://www.perekool.ee arutelu foorumis
• http://www.godsdirectcontact.org.tw/  10 põhjust miks taimetoitlaseks hakata.

Kevade algus kell 13:01 ..

.. ja otseloomulikult sajab õue lund. No tõesõna, halb huumor.

Igatahes, tervitused neile üksikutele hingedele kes siia vahel piiluvad! Mis vahepeal toimunud on? Kui olla brutaalselt aus, siis olen lihtsalt tühja pannud. :) Vahepeal käisin maal, see oli imeline. Koolis käisin ka ja see polnud pooltki nii imeline, üldse polnud tegelikult.

Süüa ma ka eriti teinud pole, sest jah, ma lihtsalt olen söömisest loobunud, hehee. Tegelikult asi nii hull pole. Üksõhtu käis mul külas mu kallis sugulane ja siis sai ikka laud kaetud küll.

Eile tegin lõpuks ära ühe ubadega pajaroa, mida ammu proovida tahtsin. Retsepti sain muidugi siit. Sandra oskab ikka uskumatult huvitavaid retsepte välja mõelda, neid ilusti jäädvustada ja kirjutisi on ka alati väga tore lugeda. Kindlasti lisage see leht oma blogrolli, sest sealt pritsib puhast kulda!
Esimest korda elus tegin miskit kuivatatud ubadega ja no päris huvitav kogemus. Aga nagu ikka, siis mina, pirtsutaja, tegin mõned mugandused ka. Kõik läks hästi ja söök tuli nii hea, et pilti näidata ei saagi, isegi mu pirtsakas laps (ilmselgelt minusse!) sõi ja muudkui kiitis.

• tomatimahla asemel kasutasin purgi purustatud tomateid, sest tomatimahl on üks kõige õudsamaid asju ilma peal minu jaoks. Ma ei tea miks.
• maitseaineteks kasutasin liha üldmaitseainet, garam masalat, soola, pipart. Selle pärast, et muskaatpähkel mulle ei meeldi ja ma ei tea, mis asi majoraan on ja seda ei müüdud Comarketis kah.

Tänase kevade alguse puhul mõtlesin, et võtan end kokku ja teen miskit pidulikumat. Poisid polegi ammu magusat saanud ja mina tegin viimati torti millalgi ammu, kui kaaslasel oli sünnipäev. Tookord oli selleks tordiks sefiiritort: täidiseks vahukoor, kohupiim ja maasika-rabarberikeedis. Peal suhkrumass, šokolaadikiri ja kuldne Chevy märk, mille pärast mul tõenäoliselt esimene hall juuksekarv tekkis. Kuna laps sellele tordile ei pretendeerinud, siis ei olnud oluline, et tegu oleks vegan tordiga.

Kuna minu toitumisharjumused on kardinaalselt muutunud ja tänasele tordile pretendeerib ka laps, siis tahan teha 100% vegan tordi. Laps sündis veganina, mina olen vabatahtlikult pöördunud taimetoidu-usku, aga kaaslane .. no ta ei suuda harjuda, et liha ei ole. Seda ta ei eita, et kõik toidud, mida ma kokanud olen, on olnud imemaitsvad -  kuidas sa ütled, et ei ole hea, kui suu täis on, eksole? Samuti oleme ostnud Mahemarketist erinevaid toortorte, mis on (peaaegu) alati olnud imemaitsvad.

Nii, tänase juurde tagasi. Igatahes retsepti esimest korda nähes, üllatus-üllatus, Taimetoit.ee leheküljel, siis teadsin ka mina, et pean seda tegema! Avastasin täna, et külmkapis on mul korralik pakk kookose vahukoort või midagi sellist. Ema selle mulle tõi ja ma ausaltöeldes ei süvenenud siis eriti. Enamus komponentidest on mul kodus täiesti olemas ja seega on imeline võimalus ära proovida, mis huvitava asjaga on tegu, vaja osta vaid küpsised ja kirsid. Imelihtne!

Lihavõttepühad ei ole enam kaugel. Meie perel on traditsioon suurel reedel suvilasse sõita ja pidulaua taha istuda. Alati on menüüs puljong, vanaisa tehtud õlis küpsetatud lihapirukad ja pasha. Puljongist ma pole kunagi palju pidanud, aga lihapirukaid olen küll alati isuga pistnud. Nüüd ütlen kerge südamega "ei". Kui tavaliselt on põhikokad mu vanaema (ja vanaisa, kes pirukaid küpsetab), minu kallis ema ja onunaine, siis mõtlesin et proovin anda sel aastal ka oma panuse. Kuigi mu ahi on selline pooletoobine, siis enamasti tulevad mu küpsetised ikka välja ja nüüd võtsingi endle pähe, et tuleb valmistada sellised jänesed. Leidsin laheda idee internetiavarustest.

Lõdisevad tervitused ja halajutt.

Ma pole kirjutanud, sest ma lihtsalt ei jõua. Nagu kunagi mainisin, siis praegu kuluvad kõik mu jõuvarud selleks, et talv üle elada - tundub et see kurjam ei kavatsegi lahkuda! Mul pole isegi energiat sellest halada enam ..

Aga näiteks oli mul väga tore nädalavahetus, mis algas naistepäeva ja kahe vaasitäie lilledega. Ilus päev, kooki sai ka ja üleüldse end kuidagimoodi tähtsamana tunda. Ilus nädalavahetus sai jätku Rakverre mineku näol, mis oli väga ekspromt mõte aga kukkus pagana toredalt välja.

Muud eriti polegi. Töö ja kodu ja külm. Mul on kogu aeg külm.

Liha ikka ei söö, ei taha.

Külm!

Kui soojemaks läheb, siis kirjutan mõistlikumalt, luban!

Projekt: rockabilly kleit

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi erinevatest projektidest, mis mu peas kuju võtmas on ning juba pikaks veninud to-do-listist. Eilse seisuga sai sealt maha tõmmatud naha ja embleemide õmblemine. Oh appi - kaotatud sai nii mõnigi närvirakk ning boonuseks oli ülejäänud õhtu valutav õlg. Aga igatahes valmis see sai ja tulemus tuli kena. Kahjuks unustasin pildistada ning tagi on juba leidnud tee oma omaniku juurde. Ehk saab jutule ja ta saadab mulle pildi.

Nüüd igatahes lisandus to-do-listi kleit, mille sarnast olen ammu-ammu ihaldanud. Leidsin Burdast tasuta lõike, kuid oh üllatust - see on liiga väike. Ja kuna targemad teadsid rääkida, et kuna tegemist on niigi keerulise lõikega, siis targem on otsida õiges suuruses lõige, et kindlasti kleit seljas pärast ilusti istuks. Eks siis tuleb end kätte võtta ja seada sammud keskraamatukokku ning vanad Burdad tolmust puhtaks pühkida.

Kanga mustris pole ma veel üldsegi kindel. Lilleline on suht kindlasti no-go, sest ma ei taha ju ometi olla nagu Stepford wife. Samas täpiline kleit mul juba on rockabilly stiilis (mis siis, et ma selles hingata ei saa!) ja täpiline pole väga minu maitse. Miskipärast siiki kardan, et kleit tuleb justnimelt täpiline, sest minu maitsele tehakse üldse väga vähe asju maailmas, samuti kangaid. Eks paistab, võib-olla üllatab Abakhan mind oma valikuga, kuid tõenäoliselt mitte.

Selle kleidi üks täiesti vältimatuid osasid minu jaoks on petticoat/pettiskirt/petti-seelik, mis sinna alla käib. See teeb kleidi lihtsalt nii ilusaks ja alläär on nii vahuline, et see on lihtsalt imeline! Mõtlen nüüd, et kuidas seda alusseelikut õmmelda .. Igatahes näidised konkreetselt sellest kleidist, mida õmblema hakkan ja alusseelikust samuti. Igatahes olen valmistunud kümnete meetrite kroogitud tülliribade kokkuõmblemiseks.
 

Märguanne: Olen endiselt elus!

Jah, ma olen endiselt elus, nüüdseks ka juba enam-vähem terve. Eelmise nädala algus oli väga uimane, sest olin palavikus ja hirmsas nohus, nädala lõpp jälle oli kiire ja kaootiline nagu liiklus mõnes suurlinnas. Pole olnud mahti millegiga, millest siia kirjutada, tegeleda ja ausaltöeldes pole olnud aega isegi midagi erilist süüa teha. Tegelikult selle viimase lausega valetasin. Ükskord sai tehtud saiavormi, mis sai imeline. Ja eile tegime kaaslasega ahjus küpsetatud heeringat. Aga no siia lehtedele kumbki ei jõua ei pildis ega kirjas ..

Üldiselt tunnen ma midagi veidike kevadväsimuse moodi vist. Ühest küljest on lõpuks hakanud paistma päike, mis mind tohutult rõõmustab ja laeb maksimaalselt positiivse energiaga. Teisest küljest kaasneb selle imeilusa päikesega mitte-nii-imeilus pakane, mis jälle tuju alla tõmbab. No kaua võib, ma küsin, kaua võib?! Kaalun päris tõsiselt vitamiinide võtmist alustada. Päris kindlasti on mul magneesiumi puudus (sümptom: silmalau tõmblemine) ja kroomipuudus (sümptom: ohjeldamatu magusaisu). Ükspäev võtan kätte ja konsulteerin apteekriga.

Ilma lihata elamisest ma ei oskagi enam midagi kirjutada. See on lihtsalt nii imelihtne ja saanud minu jaoks nii loomulikuks selle lühikese ajaga, et ei oskagi seda enam kuidagi kommenteerida. Absoluutselt igas lauas, mille taga söönud olen selle challenge vältel, olen oma kõhu ilusti täis saanud ka ilma lihata. Seda nii restoranides, ettevõtte talvepäevadel kui ka sünnipäevadel.
Tahakski tuua välja siin ühe vahva seiga nädalavahetusest: sünnipäeval pakuti traditsioonilist kartulisalatit, vorstiga. Mina teadupärast vorsti ei söö ning minu kaaslane ei söö konservherneid. Nii me siis sõime oma taldrikutelt kõik endale sobiva ning siis vahetasime jääke - tema sõi minu vorstikuubikud ning mina tema herneid. Kas pole mugav? :)
Iga päevaga üha enam ma hakkan mõtlema variandile, et lihast täiesti loobuda. Ehk siis mitte alustada uuesti peale lihavõtteid, vaid jäädagi käima mööda seda rada. Enesetunne on lihtsalt nii kerge ilma lihata, et ma ei näe põhjust miks enda organismi kurnata ja enesetunnet ise halvemaks muuta. Samas see on alles mõtlemis-kaalumisjärgus mõte ja mitte mingisuguseid kindlaid otsuseid ma ei ole langetanud. Väga positiivne on see, et kaaslane ütles ära, et kui otsustan lihast jäädavalt loobuda, siis tema toetab mind 100% ja selline lähedaste toetus on sääraste otsuste puhul ääretult tähtis. Kes viitsiks iga päev kuulata lähedaste näägutamist teemal, et kuidas ikka nii saab ja et see pole õige asi.

Ma püüan taastada normaalse rütmi siia kirjutamise näol, kuid kahjuks on kätte jõudnud see aeg aastast, kus enamus mu talvest järelejäänud energianatukesest kulub lihtsalt ellujäämisele. Proovin olla tubli! Olge ka teie ja jällekirjutamiseni!