Märguanne: Olen endiselt elus!

Jah, ma olen endiselt elus, nüüdseks ka juba enam-vähem terve. Eelmise nädala algus oli väga uimane, sest olin palavikus ja hirmsas nohus, nädala lõpp jälle oli kiire ja kaootiline nagu liiklus mõnes suurlinnas. Pole olnud mahti millegiga, millest siia kirjutada, tegeleda ja ausaltöeldes pole olnud aega isegi midagi erilist süüa teha. Tegelikult selle viimase lausega valetasin. Ükskord sai tehtud saiavormi, mis sai imeline. Ja eile tegime kaaslasega ahjus küpsetatud heeringat. Aga no siia lehtedele kumbki ei jõua ei pildis ega kirjas ..

Üldiselt tunnen ma midagi veidike kevadväsimuse moodi vist. Ühest küljest on lõpuks hakanud paistma päike, mis mind tohutult rõõmustab ja laeb maksimaalselt positiivse energiaga. Teisest küljest kaasneb selle imeilusa päikesega mitte-nii-imeilus pakane, mis jälle tuju alla tõmbab. No kaua võib, ma küsin, kaua võib?! Kaalun päris tõsiselt vitamiinide võtmist alustada. Päris kindlasti on mul magneesiumi puudus (sümptom: silmalau tõmblemine) ja kroomipuudus (sümptom: ohjeldamatu magusaisu). Ükspäev võtan kätte ja konsulteerin apteekriga.

Ilma lihata elamisest ma ei oskagi enam midagi kirjutada. See on lihtsalt nii imelihtne ja saanud minu jaoks nii loomulikuks selle lühikese ajaga, et ei oskagi seda enam kuidagi kommenteerida. Absoluutselt igas lauas, mille taga söönud olen selle challenge vältel, olen oma kõhu ilusti täis saanud ka ilma lihata. Seda nii restoranides, ettevõtte talvepäevadel kui ka sünnipäevadel.
Tahakski tuua välja siin ühe vahva seiga nädalavahetusest: sünnipäeval pakuti traditsioonilist kartulisalatit, vorstiga. Mina teadupärast vorsti ei söö ning minu kaaslane ei söö konservherneid. Nii me siis sõime oma taldrikutelt kõik endale sobiva ning siis vahetasime jääke - tema sõi minu vorstikuubikud ning mina tema herneid. Kas pole mugav? :)
Iga päevaga üha enam ma hakkan mõtlema variandile, et lihast täiesti loobuda. Ehk siis mitte alustada uuesti peale lihavõtteid, vaid jäädagi käima mööda seda rada. Enesetunne on lihtsalt nii kerge ilma lihata, et ma ei näe põhjust miks enda organismi kurnata ja enesetunnet ise halvemaks muuta. Samas see on alles mõtlemis-kaalumisjärgus mõte ja mitte mingisuguseid kindlaid otsuseid ma ei ole langetanud. Väga positiivne on see, et kaaslane ütles ära, et kui otsustan lihast jäädavalt loobuda, siis tema toetab mind 100% ja selline lähedaste toetus on sääraste otsuste puhul ääretult tähtis. Kes viitsiks iga päev kuulata lähedaste näägutamist teemal, et kuidas ikka nii saab ja et see pole õige asi.

Ma püüan taastada normaalse rütmi siia kirjutamise näol, kuid kahjuks on kätte jõudnud see aeg aastast, kus enamus mu talvest järelejäänud energianatukesest kulub lihtsalt ellujäämisele. Proovin olla tubli! Olge ka teie ja jällekirjutamiseni!